Ühiskond või asi

Posted: august 20, 2014 in Uncategorized

Vahepeal mulle tundub, et mu elust on midagi väga olulist puudu. Aga ma ei ole siiani suutnud välja mõelda, et mis see siis ikkagi on?
Ma loen muudkui igalt poolt kommentaare, kuidas Eesti elu on hirmus kehv, tööl nagu käiakse aga palka ei saada (jummel, tulge kohe ära siukse koha pealt!), raha kunagi ei ole, riik võtab kõik ära ja mitte midagi vastu ei anna.

Ja siis ma mõtlengi, et ma olen vist ikka hirmus rumal. Siin ma olen, oma tibatillukese palgaga – no Elukas saab natuke rohkem, aga siiski märgatavalt alla Eesti keskmise – elan ilusas ja suuuures kodus, ostan hirmkallist ökokosmeetikat ja mahetoitu, kõik oleks nagu korras. Aga lugedes teiste inimeste juttu tundub, et ei peaks olema. Äkki mul on midagi puudu? No uut pesumasinat nagu oleks vaja, aga ma ei tea ausalt öeldes kedagi, kes suudaks ilma mõtlemata oma ühe kuu palgast pesumasina osta. Mida suuremad on inimeste sissetulekud, seda suuremad kohustused nad ju ka endale peale võtavad. Ja vana pesumasin on muidu korralik, ainult laste ja nende riiete kasvades kipub nüüd väikeseks jääma. Ehk siis põletavaid vajadusi nagu ei näe. Äkki hakkab silmanägemine ära minema?

No muidugi teinekord ajab vihaseks, kui ma ise elada pole oskanud, aga see on ikka enamasti minu süü. Riigi süüdistamise peale ma pole veel tulnud, ehk selles ongi viga? Äkki siis läheks kuidagi maagiliselt paremaks? Või äkki ma saaks aru, et mis need ASJAD on, mis mul õnnest puudu?

Ma tahaks nii palju öelda ja nii palju näiteid tuua, aga sellega ma ajaks niii palju inimesi vihaseks kah, eriti need va välismaal tööl käijad. Mulle näiteks väga meeldis Lukase lodevuspagulane. Mu uus lemmiksõna.
Aga teate, ma olen kuidagi vanemaks ja rahulikumaks jäänud ning ilma veinita keres ei viitsigi väga tolmu üles keerutada ning täna täidab mind vaid piparmünditee.
Igal ju on oma arvamusele õigus? Ma tegelikult täitsa austan inimesi, kes ütlevad otse, et aga mulle ongi mu ostujõukus sellest olulisem, et mees iga õhtu koju tuleks. Ma ei mõista seda, aga vähemalt inimene teab, mis ta tahab. Kurb on muidugi see, kui mees samamoodi ei mõtle, aga pere “vajadused” enda omast ettepoole seab.
Ja võib-olla on asi selles, et nendest kümnetest ja kümnetest näidetest oma tutvusringkonnas, kus inimesed teevad tööd palga, mitte hinge pärast, ei ole ma veel mitte kedagi näinud, kes minu jaoks toimiks ja rahulolev tunduks.

Vot selline sõnadevool üle nii pika aja ja veel kiiruga enne magamaminekut. Aga ma nii tahtsin selle enda seest välja saada. Mulle meeldib väga Eesti. No vägaväga. Mulle meeldib meie maa, meie loodus, meie inimesed, meie süsteemid ja poliitikad. Vigu on alati, arvate, et mujal ei ole? Aga mulle meeldib see kah, et me ei ole nii tarbimishullud kui muu maailm. Seda vahet näeb reisides hirmus kiirelt. Jah, mulle meeldib. See ongi ju kõige olulisem?

Advertisements
Kommentaarid
  1. Hundi ulg ütles:

    Minu jaoks oli väljend “lodevuspagulane” siiski ülimalt halb sõnakasutus, täielik lugupidamatus oma rahva vastu. Siin läks tal ühte patta kõik – inimeste püüdlikus, töökus, erialased ambitsioonid, erinevad eluväärtused ja -standardid, soov priskemte abirahade järgi jne. Muuseas, hetkel on siis Lukase määratluse järgi meie tuntuimaks lodevuspagulaseks järelikult Arvo Pärt.

    • mormelar ütles:

      Eks see ole tõlgendamise küsimus. Tema kasutas seda jah üldistavalt, mina siiski mõistan selle sõna all just neid, kes Eestis pingutamata lähevad mujale paremat elu otsima ja teps mitte alati ei õnnestu oma tegemistes.

  2. lihtsaltmelon ütles:

    Aitäh aitäh aitäh!
    Eestis oleks nagu häbi asi millegagi rahul olla ja mitte vinguda. Siis oled kas kinni makstud või lihtsalt rikas. Tegelikkuses tundub, et inimesed ei oska ise oma elu heaks elada.

    • mormelar ütles:

      Täiesti nõus. Eks minu standardid erinevad teistest kah, sellest olen ammu aru saanud, aga see mitterahulolu on omamoodi usk juba eestlastel.

  3. ritsik ütles:

    Ma olen sinuga põhimõtteliselt nõus, aga ei saa kõiki pagulasi ühte patta panna. Nii et mõnes mõttes olen nõus ka kohalikuga http://kohalik.wordpress.com/2014/08/20/selleaastase-taasiseseisvumispaeva-ulim-mottetera-kuulub-muidugi-tonis-lukasele/
    Pigem tundub mulle, et vahel noored löövad liiga kergesti käega, sest kodust minnes ja oma elu alustades on nii palju asju korraga vaja ja mujal saab kiiremini selleks vajaliku raha kokku. Väga paljudel on oma kodu ostmiseks vajalikku laenu algkapitali üliraske oma sissetulekutest kõrvale panna.
    Minu täditütar ja tema peika töötasid aasta välismaal, et pulmadeks raha koguda ja saidki kenad pulmad peetud. Minu jaoks oleks see mõeldamatu, aga neile oli see tähtis ja miks siis mitte.

    • mormelar ütles:

      Jah, nagu esimesele kommentaarile just vastasin, siis minu jaoks on selle sõna tähendus palju kitsam. Kindlasti ei pane mina kõiki minejaid ühte patta. Aga samas, vähemalt minu kogemuse põhjal, suur osa minejaid siiski on need va lodevuspagulased.

  4. Shamio ütles:

    Ma olen ka sinuga nõus. Ma ei saa aru neist kelles sõnutsi on riik absoluutselt kõiges süüdi, töökoht raha ei maksa jne. No kui riik on süüdi ja raha ei saa, issand jumal, hakka siis asja parandama! Ei saa istuda ja oodata käsi ripakil, kuni keegi mõistatuslik sinna kuldrahasid poetab.

    Ma siiralt loodan, et Eesti ei jõua tasemele, kus toetuseid saab sõrmenipsu peale ja toetustest elab inimene ära paremini, kui tööl käies.

    • L. ütles:

      Eesti on juba tasemel, kus toetusi saab sõrmenipsu peale, aga vales kohas!

      Toon kolm näidet oma lähiringkonnast, kui ringi laiendada võiksin tuua palju rohkem näiteid, aga piirdun kolmega:

      Sünnitraumaga mees, kellel ühe käe kõõlused on lühikesed ja käsi seetõttu “konksus”, saab üle 200€ töövõimetuspensioni. Samas on tal alati olnud töökoht, millega ta teenib keskmisest palgast suurema summa. Tema puue ei takista tal kätt kasutada. Jah, see piirab teda, aga kas riik on nii rikas, et võiks igale sellisele “töövõimetule” toetust maksta.

      Psoriaasiga mees, kes saab samuti üle 200€ töövõimetuspensionit, sest tema haigus paistab kaugele, ei kuluta seda raha teps mitte ravimite peale, et haigust kontrolli all hoida ning inimestes sellega mitte õõvastust tekitada, mis on ka põhjuseks, miks talle töövõimetus määrati. Ta kulutab selle raha alkoholile, mis hoopis võimendab haigussümptomeid. Äkki peaks teda toetama ravimitega, mis oleks riigi jaoks ka palju odavam?

      Alkohoolikust mees, kes töötas mustal, et oleks raha, mida kulutada alkoholile, sai psühhiaatrilt paberi, et ta on alkoholismi tõttu sotsiaalsest elust võõrdunud ja hakkas samuti üle 200€ kuus töövõimetuspensionit saama. Loomulikult lõpetas ta mustalt töötamise ja raha alkoholi jaoks tuli iseenesest arvele. Tänaseks on ta end surnuks joonud.

      Kas see pole laristamine? Kas sellega võrreldes ei ole 19-eurone peretoetus mõnitamine? Jah, see küll tõuseb, aga meie perel on juba koht olemas, kuhu see suurem summa paigutada. Nimelt sügisest hüppeliselt tõusva toitlustuse ja jaanuarist pea kahekordseks kasvava lasteaia kohatasu peale. Ühe käega annavad, teisega võtavad.

      • mormelar ütles:

        Aga kuidas riik peaks seda teadma, et need inimesed nii käituvad? Eriti mustalt töötajad. Kui meie riigikodanikena ei anna riigile teada, et keegi riiki petab, siis meil pole ka õigust pahased olla, et riik end petta laseb. Need üksikisiku tasandil situatsioonid ei ole enamasti ametnike poolt tuvastatavad.

      • Shamio ütles:

        Need välja toodud näited on tõesti laristamised ja kahjuks on neid näiteid veel. Minu meelest võiks Eesti riik siin kohas teha kannapöörde ja tõesti keskenduda pigem teenustele kui toetustele. Selle all mõtlen siis seda, et nt huviharidus lastele võiks olla toetatud riigi poolt, sest see lasteraha ei pruugi absoluutselt õigesse kohta jõuda. Mitte suunaga sinu plaanidele, ma mõtlen neid peresid, kus lasteraha läheb kõrist alla. Või siis kus raha lähebki otse lapse hüvanguks. Olgu selleks tasuta koolitarbed, odavam lasteaiakoht, odavamad riided, toetatud huvikoolid, tasuta transport (ja mitte ainult Tallinnas) vms.

        Või kasvõi hiljutine “tasuta” kõrghariduse näide. Esmalt, kuni 24aastaste automaatne perre kuulumine on totrus. Teiseks. Miks ei võiks pigem elamine olla riigi poolt toetatud? Selle asemel siis, et erinevate programmide ja nõustamiste kaudu toetusraha välja jagada, mida paljud neist, kellel vaja oleks, üldse ei saagi. Toetus vs. teenus. Vajaduspõhine toetus vs. kindel elamiskoht õpingute ajal.

        Teenuste negatiivne pool on küll ainult see, et algul võtab rohkem raha ja tööle saamiseks läheb süsteemil aega. Kuid samas pikaajaline mõju on suurem. Minu mälu järgi on Euroopas hetkel üks riik, kus teenuste osakaal on suurem kui toetustel – Island.

      • L. ütles:

        Jah, Mormelar, riik ei tule selle peale, et alkoholismi tõttu töövõimetuspensioni saav inimene laristab oma raha alkoholile. 🙂 Mustalt töötamise kohta, kui inimesel pole aastaid sissetulekut olnud, aga ometi ta elab, siis ilmselgelt midagi ta selleks teeb.

  5. Gätlin ütles:

    Mulle meeldib ka Eestis elada 🙂 aga mõned inimesed lihtsalt ei oska siin elada ilma vingumata

  6. Helin ütles:

    Ma ei saa aru miks riigi kallal vinguda ei tohi, elu kallal vinguda ei tohi aga vot näe – “lodevuspagulaste” üle võib vinguda ja näpuga näidata küll?

    • mormelar ütles:

      Ma arvan, et siin on asi proportsioonides ja õigluses.
      Minu jaoks on elu ikkagi 99% iseenda teha ning mul on raske mõista inimesi, kes tahavad seda veeta vingudes ja halades, sealjuures midagi muutmata. Elu on ikka elamiseks. Kriitika, mis kuhugi võib või tähendust omab, ei ole ju vingumine, ja on omakorda igal elualal teretulnud, ma arvan. Vingumine kui selline on tähenduseta. Ja mõjutab ka Sinu kõrval seisvaid inimesi halvasti.

  7. Helin ütles:

    Noh, mina ei vingugi 🙂 Samas, mina juba ammu kolisin Eestis ära ja tänaseks on minu pere, kodu, töö ja sõbrad mujal.Küll aga ei teinud seda millegi eest põgenedes – olid mul samasugused võimalused ka Eestisse jäädes, lihtsalt tahtsin näha kuidas mujal asjad on. Kas see annab kellelegi teisele õiguse minu otsuste peale näpuga näidata? Ma leian, et ei. Seega ma arvan, et rääkides Eesti inimeste rahulolematusest võiks jätta need lodevus- ja muud pagulased välja ja tegeleda pigem probleemi juurtega, mitte tulemiga.

  8. L. ütles:

    Aga nüüd kujuta ette, et teie sissetulek kahaneb üleöö 40% ja antud aladel enam kõrgemat palka keegi ei maksagi, kommunaalkulud tõusevad aastaga 50% ja kinnisvaraväärtus kukub kolinal 70%.

    Meil täpselt nii oligi. Järsku piisas sissetulekust ainult arvete maksmiseks. Kodu müüa ei saanud, aga ise ei saanud seal elamist enam lubada. Olime nurka surutud. Kodu ostmisest on möödas 7 aastat, aga tänase seisuga on laenujääk pea kaks korda suurem kui kinnisvara väärtus, seega maksame veel pikalt surnud hobust.

    Meiega on väga paljud samas seisus, kes buumi ajal kinnisvara soetasid.

    Ja tõesti, riigile on meil üht-teist ette heita, aga ebaõiglasematel teemadel kui väike peretoetus või kõrged maksud. Pean silmas konkreetset olukorda, kus riigiametnike tegemata töö pärast kannatas meie rahakott ja seda poole aasta sissetuleku suuruses. Majanduslikult andis pikalt tunda ja hinges on see ebaõiglus siiani, kuigi möödas on juba 8 aastat.

    • mormelar ütles:

      Pole vaja ette kujutada, olen selle kõik läbi teinud, sealjuures täitsa üksi. Elasin pikka aega riigi toetustest ja kuigi see elu eriline lill polnud, jäin ellu. Mulle meeldib, et see toetus on minimaalne, sest see panebki inimesi sellest olukorrast välja rabelema.

      • L. ütles:

        Meil oligi toetus minimaalne – 0

        Pani tõesti olukorrast välja rabelema ja lahendust (mehe poolt) piiri tagant otsima. Esmalt küll pikamaa-autojuhina (jumal tänatud, et see pagulus pole), sõites 7-10 päeva Euroopas ja puhates 1-3 päeva kodus (selline “tore” graafik oli ja on siiani enamusel tuttavatel rekkajuhtidel), kuid töökoormuse ja seetõttu -tasu langemise järel juba pagulasena Soomes, oma varasemal erialal. Saame hakkama paremini kui kunagi varem ja ilmselt anname ka Eestile rohkem kui kunagi varem, sest sotsiaalmaks tuleb siia, nagu ka suurem osa teenitud rahast. Samuti saab oma osa Soome tulumaksu näol, andmata vastu enda sotsiaalseid hüvesi.

        Kuid tunnistan, et mõtleme armastatud kodumaalt lahkumise peale, sest esimest korda meie 10-aastase suhte jooksul, on meil võimalik just Soomes “normaalset” pereelu elada, kus mees tuleb iga õhtu koju.

        Kas me tahame Soome kolida? Ei. Kas me tahame koos olla? Jah. Kui kogu oma vara müümisega ja uuesti alustamisega saaksime seda Eestis lubada, siis teeksime seda, aga surnud hobune ei lase meil seda teha. Tänase seisuga kogu vara müümise järel jääksid meile tühjad taskud ja 30 000€ laenujääki tarbimislaenu intressiga, sest kodu meil enam ei oleks.

        Mina tõesti ei tea, kuidas sellest olukorrast teisiti välja tulla ja veel lühikese ajaga. Meie oleme rabelenud juba 4-5 aastat, aga lõpp veel ei paista. Küll paistab uus algus Soomes, ja tõesti andke andeks, kui ma oma pere heaolu pärast sellele mõtlen. 🙂

      • L. ütles:

        Lisan veel, et ma tõesti kahtlen, et selle läbi oled teinud. Vabandused, kui tegu pole tõesti Sinu esimese laenuga ostetud koduga, aga nii palju, kui oled enda elu kõrvalt näidanud, olen aru saanud, et just seda see on.

        Üritasin guugeldada, kas tänasel päeval juba läheb kodulaen toimetuleku toetuse arvestamisel kuluna arvesse, aga sattusin kahele artiklile, mis kajastavad seda, millega meie 4-5 aastat tagasi silmitsi seisime. Ei olnud tõesti palju valikuvõimalusi ellujäämiseks.

        http://epl.delfi.ee/news/eesti/analuus-kodulaen-orjus-kogu-eluks-kas-pankrot-on-paasterongas.d?id=51186596

        http://www.adaur.ee/uus-kodutute-laine-sajad-kodulaenu-votnud-voi-toota-jaanud-pered-elavad-lageda-taeva-alla-jaamise-hirmus/

  9. Ela oma elu ütles:

    Aga elagi sina oma elu nii nagu sina oskad ja nagu sul hea on! Mis kuradi õigusega lähed sina või üks kõik kes, ütlema kellelegi, et ta on mingi kuradi lodevuspagulane? Sellepärast, et ta tahab paremat elu endale? Sellepärast, et ehk Soomes ja mujal maailmas on kordades paremad võimalused nii töös kui õpingutes? Sellepärast, et ta tahab oma lastele lubada rohkem ja paremat kui Eestis võimalik oleks? Mina olen kahe lapsega kodus, mees töötab rehviboksis. Ma saaks eestis sandikopikaid ja mees samamoodi. Me elaks palgapäevast palgapäevani makstes AINULT arveid. See, et SINA saad ja oskad paremini elada EI ANNA SULLE EGA KELLELEGI TEISELE ÕIGUST MEID NIIMOODI SOLVATA JA MAHA TEHA!!!!!
    Võibolla kui üks kord oma tööd kaotate ja riik teid ilma pikema jututa tänavale kuuse alla viskab, siis ehk saate aru, et midagi on ikka väga mäda. Soomes ikka nii see ei ole. Sulle antakse korralik korter linna poolt ja saad toetust, et end jälle jalgele ajada.
    Ei ole mõtet tulla solvama inimesi, kes Soomes või mujal maailmas on leidnud endale parema elu.
    See, et sulle ei meeldi, ei tähenda, et sa oma suu lahti peaksid tegema. Ela oma elu. Ausalt!

    • brinnu ütles:

      Ei noh kui inimene kellegi teise arvamust nii südamesse võtab ja sellest solvub, siis mina teen järelduse, et järelikult närib miski. Kui Soomes on nii hea ja lilleline ja te arvate, et nii kestma jääbki, siis võib see helesinine mull ükskord puruneda. Ja mina tean küll palju lodevuspagulasi, kes ei ole viitsinud Eestis ei tööd teha ega õppida…kahjuks

    • miiu ütles:

      oi, tigedaks teeb – KES on süüdi, et “sandikopikaid” teenides toime ei tule? KES need lapsed teile tegi? kas riik? riigikogu liikmed, kellede süül sina ja sinu mees eestis piisavalt ei teeni? elada välisriigi (mille rahvas on oma sotsiaalsüsteemi pikki aastakümneid kõrgeid makse makstes üles ehitanud) kukil koos oma kahe lapsega ja siis veel kisada ka, millised fantastilised väärtused on naaberriigis ja kuidas kortergi pealekauba antakse? see kõlab kangesti selle mainitud lodevuse moodi…

      mul ei ole reisimise ja kolimise ja maailma avastamise vastu midagi, aga see konkreetne suhtumine ajab ikka täitsa kurjaks kohe.

  10. pooldan "pagulust" ütles:

    “Siin ma olen, oma tibatillukese palgaga – no Elukas saab natuke rohkem, aga siiski märgatavalt alla Eesti keskmise” – Ja mis sa nüüd tahad? Medalit või? Kõik peaksid siis ühtmoodi virelema?

    Kas on normaalne, kui pereisa käib tööl hommikust õhtuni 12-tunnised tööpäevad ja nädalavahetused, et arved saaksid makstud ja söök laual. Ja tuleb õhtul ja ei jõua sugugi enam perega kvaliteetaega veeta, sest väsimus ja tüdimus ja meel mõru, pingutad ja pingutad, kuid ikka tuled vaevu välja. Ja üle lahe makstakse sama töö eest inimväärset palka, tõuseb enesehinnang, sest sinu tööl on äkitselt väärtus, tuled iga paari nädala tagant nädalaks koju ja pühendad selle aja perele.

    Soomes tööl käijad toovad selle raha ju Eestisse, kulutavad seda siin, mis omakorda elavdab meie majandust.

  11. Ann ütles:

    Kuule “Ela oma elu”, kui sa Mormelari lugu rohkem teaksid, kust ta tulnud on ja milliseid katsumusi läbinud, siis sa ei prõõkaks siin niimoodi!! Kes keelas sul või su mehel koolis normaalselt õppida, haridus omandada, ennast üles töötada?? Siis ei peaks su mees kummiboksis töötama ja sa ehk elaksid ka kahe lapsega normaalsest emapalgast, mitte Soomlaste sotsiaalsüsteemi najal. Kõik peavad sulle midagi andma? Riik peab andma raha laste kasvatamiseks ja korteri nende elamiseks? Miks sa oma kehvuses parem oled kui nt Mormelar oma tubliduses, kes ISE hakkama saab?

    Mina olen näiteks see, kes võib vabalt oma kuupalgast pesumasina osta, tegelikult isegi kaks. Aga selle kohani, kus ma praegu olen, on viinud töö ja pingutamine juba põhikoolist alates. Kõik on ikka enda valikute küsimus – kas teha “poppide” poistega kooli taga suitsu ja õlle või õppida? Kas saada 18 aastaselt laps (sry Mormelar, see ei ole mõeldud sinu pihta) või minna üli/ametikooli? Mina olen küll Eesti riigile tänulik, et mul on võimalus olnud tasuta õppida, Eesti väiksusele tänulik, et mul on võimalik olnud nii kiiresti karjääri teha. Ja kusjuures peale oma esimest keskkooli aegset töökohta pole ükski tulnud tutvuste kaudu. Tutvuste kaudu otsitakse töötajaid ainult seetõttu, et muidu ei leia kedagi normaalset!

    Elu on igaühe enda teha ja selles oled Mormelar Sa ikka üks väga ilus näide 🙂

    • miks ütles:

      Aga kõik ei mahu ju firmajuhtideks. Ükski riik ei saaks toimida ilma ehitajateta, poemüüjateta, lasteaiakasvatajateta, medõed, sanitarid, koristajad, õpetajad jne jne jne lisaks. Miks siis sellise elukutse valik peab tähendama Eestis automaatset virelemist? Ja miks mõista hukka neid, kes seda sama tööd lähevad tegema naaberriiki, et väärilist palka saada?

      • Shamio ütles:

        Ja kui kõik minema lähevad, siis kes jääb siia, et olukorda parandada? Muidugi meie naaberriik Soome ja ka Rootsi saavad pakkuda kõrgemat palka, kõrgemat elatustaset. On neil olnud väheke rohkem aega selle kallal töötada.

        Väga palju on enda teha. Ja kui üks variant on tõesti lahkuda välismaale, siis miks mitte jääda kodumaale ja hakata asju parandama? Täpselt sealt otsast, kus oskad. Jah, võib-olla ise ei saa seda kõrget ja ihaldatud elukvaliteeti kätte, sest kõik muutused võtavad aega. Aga saavad lapsed ja tulevased põlvkonnad. Päris “Peale mind tulgu või veeuputus” suhtumisega ei ehita üles riiki, kus suuremal osal rahvast hea olla.

        Mina pooldan välismaale tööle minemist. Eriti hea, kui tullakse tagasi ja seal õpituga hakatakse ka Eestis eluolu parandama.

    • pixiebean ütles:

      Nii ongi – igaüks teeb midagi – kes läheb ära, kes jääb siia. Ei ole musta ja valget maailma.Tõelised lodevuspagulased ei saa võõrsil hakkama. Ükski riik ei kannata selliseid.
      Viimane kui üks neist pöördub lõpuks Eestisse tagasi ja nemad moodustavadki selle enamuse, kes vinguvad, et riik neid ei aita.

      Leian, et igaüks on tõesti oma õnne sepp ja teeb omad valikud vastavalt oma võimalustele.
      Proua Mormelar on olnud tubli ja tal on läinud (lõpuks) hästi kõige kiuste – samas, ei saa ta üldistada olukordi. Praeguses eluetapis ta saab hakkama. See on tore. Aga kui elu teeb kannapöörde? Või jõuab ta edasisse eluetappi, kus lapsed tahavad minna kõrgkooli (mille kõrvalt töötamise hr. Lukas ja Aaviksoo kahasse on teinud võimatuks ja pannud enamuse toetamisest vanemate õlule), kuid tal ei ole selleks võimalusi? Ma ei leia, et riik peaks (terveid) lapsi kasvatama või finantseerima – see on tõesti igaühe enda eralõbu.

      Eralõbu, mille nad peavad ise kinni maksma.

      Paljud meist saavad hakkama. Mina saan ka hakkama, aga ma tahaks hästi hakkama saada. Ma ei taha asju, ma tahan olla väärtustatud. Ma tahan omada erialast tööd loodusteadustes, vastavalt minu kvalifikatsioonile (ennetavalt mainin Sulle ära, et see on kõige kõrgem teaduskraad, mida üldse omada saab). Ükskõik kui kahju mul ka poleks – Eestis seda töökohta minu jaoks ei eksisteeri ja oma kõrgharidusdiplomitega võin põrandat pesta. Seejuures sooviksin lisada, et mina, näiteks, ei leia sugugi, et (kõrg)haridus on see, mis inimest defineeriks. Ja inimest tundmata, teda solvates, tõsta ennast kõrgemasse seisusesse, sest Sul on kõrgharidus ja tema, va loru, töötab Soome kummiboksis? Sel juhul olen ma Seeba kuninganna. Kummardu, oo alam, mu kõrgeaulise hariduse ees. 🙂 Kui inimene saab Soomes hakkama ja on seal rahul oma eluga, siis miks peaks teda selle eest lintšima? Mida see Sulle annab? Usu, see ei tekita temas soovi siia naasta ja miks ta peakski.

      Mind väärtustava ning erialase töökoha leian kuskilt mujalt, kui Eestist, sest ma ei taha/vaja riigi abi ning mul on võimalus minna – ja sellest, ausalt öelda, mul pole kahju (ja ilmselt ka mitte Sinul 🙂 ).

    • L. ütles:

      See on kõige jubedam suhtumine üldse. “Käin kaks korda aastas kummiboksis rehve vahetamas, sest oma käsi ma ei määri. Need mõttetud lihttöölised seal kummiboksis oleks võinud ka rohkem õppida ja paremale töökohale saada nagu mina!”

      Aga ups, kes edaspidi Sinu autol rehve vahetab?

      Imporditud kaupa tarbime, aga näe, vaese rekkamehe naise peale näitame näpuga, sest temal pole meest igal õhtul kodus ja neil pole normaalset pereelu.Oleks mees rohkem koolis käinud, siis ta poleks mingi mõttetu autojuht, vaid firma juht, sest ilmselgelt jagub kõrgeid kohti kõigile, ja lihttöölised on ise ühed saamatud junnid. Kui nad julgevad veel oma 16-tunniste tööpäevade ja koormuse tõttu söömata olekust saadud maohaavade pärast kurta, siis nad on mõttetud vinguvad eestlased, kes ise on oma hädades süüdi.

      • ela oma elu 2 ütles:

        Aitäh. Oleks vaid kõik sinu mõttemaailmaga

      • mormelar ütles:

        Rekkajuht küll pagulasena kirja ei lähe kuidagi, see on ju hoopis teine kategooria. Peale selle on enamus rekkajuhtidel väga toredad töögraafikud, nii et tundidelt on nad rohkem kodus kui kontoritööl pereemad.

      • Ann ütles:

        Muideks ma ei ole firmajuht, täiesti tavaline spetsialist. Aga see selleks. Mulle tundub, et ma väljendasin ennast kehvalt. Ma ei halvusta kuidagi lihttöölisi ega lihttööd, igaühele oma. Mulle meeldib alati vaadata inimesi, kes ka lihtsamat tööd entusiasmiga teevad, kasvõi pesulas autosid pesevad. Kui teed midagi südamega, tuleb ka edu (isiklik või tööalane). Mistahes elualal siis.

        Ma usun väga tugevalt valikutesse, Eestis ei ole me keegi klassidesse surutud ja meil on võimalus saada täpselt selleks, kelleks tahame. Kõik on elus tehtavate valikute küsimus: õppida ja pingutada või mitte? Mida õppida: kas ala kus on suure tõenäosusega võimalik head palka teenida või ala, kus mitte? Kuhu tööle kandideerida? jne jne Võid vaesest perest jõuda jõukaks firmajuhiks, võid rikkast perest hakata ehitajaks (olen näinud mõlemaid variante). Igaühele oma.

        Eesti inimese probleem on minu arvates see, et ta ootused elustandardile ei lähe kokku tema valikutega. Kui oled valinud elus lihttöö, peaksid ootused elatustasemele olema ka vastavad. Ehk siis lihttöö valinud inimene saab suure tõenäosusega valida elukohaks paneelmaja korteri, mitte Merivälja maja. Õnnelikuks teeb inimese see, kui ta oma valikutega ja sellega kaasneva elustandardiga lepib. No nt nagu Mormelar. Papli tänava maja omamise asemel on ta õnnelik oma avaras äärelinna korteris tehes tööd, mis talle tõsiselt rõõmu pakub, aga mis ei pruugi olla just kõige tasustatavam. Kanaaridel puhkamise asemel valib ta mahetoidu ja on õnnelikum.

        Eesti inimene aga ei ole üldiselt selline, ta ei suuda oma valikutega elus leppida. Kummiboksi mees (lihtsalt näide, ei halvusta kuidagi kummiboksi töötajaid) või tema proua tahab ka Merivälja (või no okei Peetri küla) maja. Kahjuks boomi ajal pangad soodustasid sellist üle oma võimete elamist ka veel, nüüd on paljudel hing ikka veel kinni. Sellest tekib rahulolematus – miks ma ei saa? Riigi süü ju! Miks mulle ei maksta nii palju palka, et Meriväljal maja saaks. Riigi süü ju! Selle asemel, et olla usin maaler/plaatija, kes ka Eestis teenib väga hästi, peab iga mees ju (koduse proua õhutusel?) firmajuhiks hakkama. Võtab kaks oskamatut tööle, selle asemel, et ise korralikult teha ja teenida, varsti on firma pankrotis. Kelle süü? Riigi ju!

        Mul üks tuttav koristaja teenib kätte umbesüle keskmise palga kuus (küll mustalt eks), mees oma tagasihoidlikul elualal sama. Elavad kahe lapsega kahetoalises korteris ja unistavad majast. Pank ilmselgelt ühele Eesti keskmisele palgale nii palju laenu ei anna, et Tallinna lähiümbrusesse maja saaks. Aga paneelikasse 4-toalise korteri jõuaks osta. Selle asemel, et leppida selle väljavaatega ja olla avaras korteris õnnelikud, virelevad nad edasi väikeses 2-toalises neljakesi… Maja on vaja ju.

      • L. ütles:

        Ann, räägime nüüd madalapalgalisest lihttöölisest, kes teenibki 400€ kuus. See on isegi rohkem kui miinimumpalk, aga ometi on ta panga silmis nii maksevõimetu, et ta ei saa osta isegi ühetoalist korterit paneelikasse. Jah, tema enda valik. Aga kui me kõik pingutame, et saada hästitasustatud töökoht, kas me siis saame? Ei, see lihtsalt ei ole võimalik. Kui palju on neid, kes pingutasid, õppisid ja nägid vaeva, aga peavad leppima vähetasustatud lihttööga, mille nad võtsid vastu vaid selleks, et oleks mingigi sissetulek.

        Ilus jutt on küll, et iga inimene on oma õnne sepp, aga tegelikkuses on mõnikord pea võimatu oma elu juhtida, saab vaid kohaneda sellega, mida elu toob.

        Ma olen töötanud autopesulas ja minu entusiasmi tappis ära töökoormus. Jah, ma võisin olla lihttööline, aga mitte ori, kes ei taha terve päeva jooksul kordagi süüa. Oli muidugi ka paremaid päevi, kus oli aega isegi kaks korda süüa, aga see ei teinud olematuks neid päevi, kus mul füüsilise töö ja tühja kõhu tõttu keha nõrkusest värises. Mis asi oleks pidanud mind entusiastlikuna hoidma? Palk, mis oli natukese üle miinimumi? Kuna ma ei õppinud personalijuhiks, siis paremat ma ei olnudki väärt?

        Minu kõrgema ametinimetusega (objektijuht) mees sai kahekordset keskmist palka. Enda arvates elasimegi vastavalt oma standarditele, kui soetasime 4-toalise korteri 30 aastat vanasse paneelikasse väikses asulas kesk-Eestis. Linnakorteri või Merivälja maja soetamisest võisime vaid und näha, ometi ei olnud meie sissetulek teps mitte väike. Me olimegi õnnelikud oma paneelikas, oma kodus, oma perega. Mis sai? Tuli majanduslangus, palk langes 40%, siis läks ettevõte üldse pankrotti, korteri väärtus langes 70% ja meil puudus võimalus muuta elustandard vastavaks meie uue olukorraga. Pidime pärast pankrotti kolima minu vanemate juurde pisikesse magamistuppa ja korteri olematu raha eest välja üürima, et siis vähemalt kommunaalide arvelt kokkuhoitud raha eest saaks süüa osta. Kas see oli meie valik? Ei olnud. Nii lihtsalt läks.

        Me pidasime vastu ja oleme täna taas omaette, aga kui paljud jäid kodust ilma, kuid laenukoormusest ei pääsenud? Kui paljud jäid ilma kodust, mille nad oma lastele laenutagatiseks andsid? Kas see oli nende endi valik ja ainult nende endi süü? Kas nad ei või oma perssekukkunud elus ahastusest terve maailma peale vihased olla ja vinguda? Kas nad ei või tunda enda mujal väärtustatuna, kui Eestist puu alt välismaale minnes antakse neile elamispind ja võimalused uuesti alustada?

    • ela oma elu 2 ütles:

      Ahaaa…et siis nüüd on nad veel koolist popitajad, nurga taga suitsetajad/õlletajad kaa veel?
      Halloo!!! Isegi kõrgharidusega inimesed jooksevad Eestis nii kaugele kui võimalik. Kedagi ei koti kah see, kes SINA OLED. Asi on praegu siin selles, et ei ole mõtet teisi inimesi solvata kui nad tahavad elada kuskil mujal. Sina oled mingi ütleja?! Sellepärast ongi öeldud, et ELA OMA ELU JA LASE TEISTEL KA ELADA!!! Ja minu kooli edukus ei ole sinu arutada. 🙂

  12. elisapet ütles:

    millal viimane päev on kirbuturur

  13. . ütles:

    “Kas on normaalne, kui pereisa käib tööl hommikust õhtuni 12-tunnised tööpäevad ja nädalavahetused, et arved saaksid makstud ja söök laual. ”

    Meie ühiskonnakorraldus on kapitalism. Ja kapitalism ei tasusta töötunde, vaid midagi muud. Tunnen mitut rantjeed; nad ei tee üldse tööd, ei 12 ega 8 ega 1 tund päevas, vaid elavad olemasoleva vara sissetulekutelt. Väljaüüritud korterid, dividendid, fondide tulu.

    Ka “tööd” tasustab kapitalism erinevalt. Nii et mõni peab söögi & arvete jaoks tööd tegema tunni, teine kümme.

    Kas see on normaalne…? Ma ei tea. Kindlasti pole see aus. Aga no meil lihtsalt on selline ühiskonnakorraldus, mis teha.

  14. ela oma elu 2 ütles:

    KUULE ANN. Palun loe. Kõrgharidus ei maksa Eestis mitte sittagi.!!! Ja ma tean väga hästi, milline ülbik see Mormelar on ja kuidas ta inimestesse suhtub. Aga see on teine teema.
    Panen siia ühe copitud kommentaari, mis ütleb kõik:
    kommentaar facebookist (Mare Liiger)
    21.08.2014 13:57
    Tõnis Lukas: “Need on mugavuspagulased, kes praegu lahkuvad. Osalt ka lodevuspagulased.”

    Aitäh, Teie tatt on väga auline. Ehk siiski pühendate mõne minuti lugemaks, kuidas sellised lodevupagulased tekivad. 25 aastat töötasin meie inimeste heaks ja arvasin et arstitöö on selline, mida saan teha oma tööelu lõpuni. Vahepeal lisandus kiirabirsti tööle ka koolitaja tegevus ja selle tegevuse jaoks jäi arstiharidusest väheks, läksin tagasi ülikooli. Lõpetatud sai ka sotsiaaltöötaja magistriõpe, muuseas nimelise stipendiumiga ja kinnimakstud oma arstipalgast. Möödunud aastal laekus kõigile Harjumaa, Raplamaa kiirabiarstidele paber, et jaanuarist meie teeneid ei vajata. Kuigi EMO oli ja on siiani tööjõukriisis, ei lastud kedagi meist koolitusele, veel vähem võimaldati seal tööd jätkata. Põhjus selge, meile tuli palka maksta rohkem kui noorarstidele. Palk oli meil ju kuninglik (irw) – tervelt 1200 eurot.

    Ei vajatud ka magistri tasemel sotsiaaltöötajat – samas otsiti CV portaalis vastava eriala töötajaid – miinimumpalga eest. Nii sai minust teie määratlusel lodevuspagulane, paljudest …. Mis sai nendest, kes ei saanud mugavuspagulasteks? Kolleeg sai koondamispaberi kätte ja nädala pärast süstis endale surmava koguse rahustit – temast ei saanud lodevuspagulast. Teine kolleeg, ammu kiirabis juhtunud avarii tõttu vähese liikumispuudega, mis ei takistanud teda töötamast, sai suure palumisega koondamise järel Tallinna kiirabisse – miinimumpalgaga, millest tütre ülikooliõpingute toetamiseks ei jätkunud. Juba pensionil inimene võttis lisaks veel teisegi töökoha Kesk-Eestis. Töötas 5 kuud ja kukkus kokku. Temast ei saanud ka lodevuspagulast. Ütelge ometigi, mil määral ma nüüd Soome tervisekeskuses, võõral maal, võõraste inimeste keskel, olen nüüd mugavuspagulane.

    Selle Soome riigi poolt makstud rahaga suudan ka kinni maksta oma politseinikust mehe õppelaenu. Mäletate, Te olite siis ju valitsuses, kui kriisi ajal nulliti ka politseinike õppelaenu tagasimakse riigi poolt ja loomulikult õppeperioodi keskel. Inimesed olid 2 aastat õppinud ja siis tõstsite ka Teie üles keskmise sõrme ja teatasite – makske, raisad, ise, meil on pael. Lisaks võeti politseinikelt ka 30% palka. Nüüd on masu otsas, aga politseinike pereliikmed maksavad riigi poolt väljapetetud õppelaene ning 30% palga taastamisest näevad inimesed siiani und. Nii maksan mina oma abikaasa õppelaenu pangale ja Eesti kaabakpoliitikutele, kes nüüd mind lodevuspagulaseks sõimavad. Kas teil häbi ei ole??? ET EESTIMAA PIND TEIESUGUSEID KANNAB!!

  15. tiina ütles:

    Aitäh selle jutu eest, kirjutaksin alla igale lausele.

  16. Amara ütles:

    Mind hämmastavad alati inimesed, kes kirglikult vihkavad midagi niiväga, et suunavad oma isiklikku energiat pidevalt kuhugi musta auku ja kommentaare lugedes tundub, et neid inimesi ikka jagub.

    Osade inimeste jaoks on kindlasti kergem, kui nö süüdlane on defineeritud ehk siis, ei ole vaja mõelda ja pead murda teemadel nagu “kus ma vea tegin, et ma praegu sellises olukorras olen?”.

    Kas tõesti on meil palju inimesi, keda häirib, et osa meist mõtlevad Eestist kui väärt elukeskkonnast, milles hakkama saamise pärast on mõtet võidelda ja võibolla ehk ka vähemaga leppida…

  17. Siret ütles:

    1200 eurot palka on vähe? Irw tõesti, saan kaks korda vähem, kolm last ja mehel palgatööd ei ole. Elame nagu muiste, puudust ei tunne, reisin kah veel. Asi on valikutes. Mitte keegi teine pole sinu eluvalikutes süüdi, elad ise oma elu, lood ise oma lugu. Oma karmavõla maksad ise. Mõnel ei piisa ilmselt ka 1200eurosest palgast selle maksmiseks.
    Edu!

    • ravenwhisperer ütles:

      *1200 eurot palka on jah vähe, arvestades mitu aastat inimene arstiks õpib.

      Muide, mulle ei meeldi Eestis elada. Majanduslik pool on üks asi selle juures loomulikult ja selle tagamaad pole ka nii lihtsad, kui mõnele kõrvalseisjale paistavad. Mulle ei meeldi siinne kliima (see lihtsalt ei sobi mulle, sest sügise alates lööb välja külmaallergia ja muud tervisehädad) näiteks. Muid asju on kah. Jah, ma tahan siit ära ja tegelen parajasti võimaluste otsimisega, et seda normaalselt terve perega teha. Ei, ma ei virise pidevalt kui nõme siin on vms. Lihtsalt elan igapäevaselt ja samal ajal tegelen võimaluste otsimisega, et enda elu sobivas suunas liikuma saada.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s