Tunded

Posted: november 14, 2014 in Uncategorized

Sügis on mu lemmikaastaeg. Seda on ta nii kaua olnud, kui ma mäletan. Mulle meeldivad sügisesed riided. Suvi mulle ei meeldi, see palavus ja ainult ühe kleidikese saab selga panna – nagu paljas oleks. Mulle meeldib kihiliselt riietuda. Ja mulle meeldivad sukkpüksid ja saapad ja mantlid ja kätised ja… sügis. Mulle meeldivad värvilised puud, lehehunnikud ja kooliaasta algus.

Ennekõike meeldivad mulle need hallid ilmad. Külmus, tuulehood, vihmasajud. Tormine ilm – kui ma ise olen kaitsvas toas. Ma tean, et paljudele inimestele tekitab see hall ilm just masendust, aga mulle mõjub see kuidagi teistmoodi. Sügis on minu jaoks kodune aeg. See ilm tekitab mulle tunde, et ma tahan olla kodus teki all, raamatu ja teetassiga. Tunde, et ma tahan kodus teha ümberkorraldusi, asju sorteerida, lastega lauamänge mängida. See ilm tekitab minus tunde, et ma ei pea olema aktiivne, aga ma saan olla produktiivne. Sügis on minu jaoks hea aeg. Mulle meeldib end koduselt tunda, see on minu jaoks õige ja armas. See hall ilm tekitab minus kuidagi… võimsama tunde.

Kui ma vaid oskaksin seda selgitada, mis mu elus praegu toimub. Kahjuks on see kellegi teise lugu ja mul pole õigust seda rääkida. Minu tube, minu kodu täidab kellegi teise elu. 20 tekikoti ja 50 tassi kaupa. Ja see, ma ütlen teile, on alles algus. Ma olen sebija tüüpi. Ja sorteerija tüüpi ammugi. Mul polegi selle vastu midagi, elada korraks kellegi teise elu, kui ma tunnen, et sellest on talle või kellelegi teisele, kellest hoolin, abi.
Mul on selle vastu midagi, et ma ei oska nende tunnetega toime tulla. Kord ma naeran ja kord ma nutan. Elukas tuleb, paneb mulle käed ümber ja ütleb, et ma ei võtaks südamesse. Aga ma olen nii kurb. Ja ma ei oska mitte tunda. Mulle ei meeldi end võimetuna tunda, saada aru, et ma tegelen praegu vaid tagajärgedega. Mulle meeldib tegeleda ennetusega. Aga selle jaoks sündisin ma selle loo puhul liiga hilja. Aastakümneid liiga hilja.

Sügisel toimub mul alati palju, nii ka praegu. Tööl on kiire aeg. Erialaühingus on kiire aeg. Koolis peaks olema oi kui kiire aeg, aga selleni ma pole veel üldse jõudnud ja see teadmine teeb aegajalt füüsiliselt haiget. Ja siis kõik need pisiasjad, nagu ühistellimused, minu käsitöönurga ümberkorraldamise plaan ja kõik muu. Ja järgmise kahe nädala jooksul sõidan neli korda teiste linnade vahet.
Tegelikult ma tahaks selle kõik lihtsalt ära unustada ja tegeleda selle ühe asjaga. Ma tunnen, et see on olulisem. Aga kiire on kiire on kiire ja ma pean kõike jõudma. Mõnikord ma lihtsalt pean.

Kas teate, kui kummaline on mitte aru saada, mida Sa tunned? Kui korraga tahaks olla asjalik ja tahaks maailma eest kappi peitu pugeda. Kui korraga on kõhus see halb näriv tunne ja näos sõbralik ilme õpilaste jaoks. Kui Sa lihtsalt ei saa aru, mida Sa tegema pead ja mida Sa tundma pead. Ja Sa mõtled kellegi teise elule, sellele, kui väga pisikesed valikud meid mõjutavad ja kuidas oma õnnestumist inimesena, mitte töötaja või ema või naisena, vaid lihtsalt inimesena, on võimatu ette ennustada. Võimatu. Kuidas kellegi teise elu möödub Sinust nii lähedalt, et paneb hoolega kõiki Su valikuid läbi mõtlema. Ja samas aru saama, kui väga Sul on vedanud, et kõik Su halvad valikud on viinud palju parema heani. Sest kui vaid üks asi oleks läinud teisiti, oleksid Sa keegi teine. Kas Sa tahaksid olla keegi teine?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s