Emadus

Posted: detsember 22, 2014 in Uncategorized

Elukas: “Kas ma saan kuidagi aidata?”

Mormelar: “Leiuta ajamasin. Siis ma läheksin ajas tagasi.”

Elukas. “Ja teeksid nii, et Mirith ei kukuks?”

Mormelar: “Siis ma ei saaks lapsi.”

***

Kõige kohutavam asi emaks olemise juures on see, kui Su lapsega midagi juhtub. Seda ei saa võrrelda tundega, kui Sinu endaga midagi juhtub, isegi mitte sellega, kui Su armastatuga midagi juhtub. See tunne on nii kõikehõlmav ja hirmus, sellele ei ole vastast.

Mirith kukkus. Omaenda elutoas, tühja koha pealt, libises ja kukkus täie lärtsuga vastu põrandat. Hakkas korraks nutma ja siis minestas.
Ei ole pikemat aega, kui need paar sekundit, kui Su lapse tuim keha on Su käte vahel. Tagantjärgi on lausa hämmastav, kui palju mõtteid ja emotsioone selle paari sekundi sisse ära mahub.
“Kutsu kiirabi!”
“Melian, ära nuta”
“Mirith, ärka!”
“Mirith!”
“Mirith!”

Aga seda kõike troonib vaid üks mõte – kui tema sureb, suren ka mina.
Su käte vahel on Sulle elus see kõige olulisem, aga sellel hetkel Sa ei saa midagi teha. Sa ei oska midagi teha. Sa ei tea, mida teha.

Ta ärkab üles ja Sa teed läbi kogu selle krempli. “Mida Sa tunned? Kust valutab? Kas Sul iiveldab? Kas pea valutab? Kas Sa tunned nõrkust? Kas Sa tahad süüa? Joo!”.
Sa helistad oma emale ja küsid, mida teha. Mida teevad need inimesed, kellel pole ema, kellele helistada? Kui hirmus.
Sa helistad arstile ja saad veel täpsemad juhised, mida teha, mida jälgida.

Lapse näkku tuleb selle aja peale värv tagasi. Poolelijäänud komm süüakse lõpuni. Natukese aja pärast on juba käes raamat, peavalu kadunud ja jätkub isegi jaksu õega õiendada, kes mängu õigesti mängida ei oska. Temaga on nüüd kõik korras.

Aga Sinuga ei ole. Ei saa kunagi olema. Sa oled ema. Lapsed jäävad igavesti Su kõige paremaks ja kõige hullemaks asjaks. Sa oled nii palju elult võitnud, mis tähendab, et Sul on kaotada terve maailm.

Advertisements
Kommentaarid
  1. The Driimer ütles:

    Aga Sinuga ei ole. Ei saa kunagi olema. Sa oled ema.

    http://thedriimer.com/2011/02/12/halb-uni/

    Ma mäletan SEDA tunnet, nagu oleks see juhtunud eile. Põhjus vajub tagaplaanile, aga tunne ise ei unune.

  2. merje ütles:

    Ma üldjuhul blogipostituste peale nutma ei hakka aga jahh….

    Mul on kaks korda see läbi tehtud.

    1. 3a tagasi. Laps ärkas, andsin rinda. Panin ta põrandale. Käputas, käputas ja järsku vajus kokku, lihtsalt niisamaa. Elu kõige kohutavam hetk! Ta oli nii väike, 8 kuune. Ma mõtlesin, mida ma teen kui ta sureb… Kutsusime kiirabi. Helistasin emale. Kodus tuli ta ise teadvusele ja minestas veel paar korda. Aja kokkuhoiu mõttes hakkasime ise vastu sõitma. Me elame kaugel ja karstin, et 45 min. pärast on hilja. Sai kokku lepitud, et kui me kiirabiautot näeme vilgutame tuledega. Kiirabi sõitis meist mööda. Ma ainult nutsin ja palusin. Kiirabi autosse jõudes oli kõik korras, laps naeratas tädidele. Haiglas tehti igasugu uuringuid. Haiglas tõusis palavik, tavaline palavik. Nädala pärast saime koju, laps tunnistati terveks. Arst arvas, et võibolla tal oli enne palaviku lihtsalt halb olla. Ma ei saanud mitu kuud korralikult magada, kartsin ja kontrollisin koguaeg last.
    Ma siiani ei saa sellest rääkida ega mõelda, ilma et pisarad silma ei tõuseks ja päris nutma ei hakkaks.

    2. 2 a tagasi. Laps lükkas väikest lastetooli enda ees. Ja kukkus kõhuli sinna otsa. Hakkas korraks nutma, lohutasin ja minu süles minestas ära. Toibus üsna pea ja oli selline nagu enne. Ei nutnud, valus kuskilt polnud. Läksime traumapunkti, kirurg vaatas üle. Ars suutis mind väga hästi maha rahustada. Loogiline ju, et kui tal oleks mingi tõsine häda, ta ei kõnniks omal jalal ja nutaks naermise asemel. Lõpuks hakkasin ka ise loogiliselt mõtlema, aga mitu ööd ikka valvasin, et kas magab ilusti jne.

    Lasteaias ükspäev helistati, et laps kriimustas end ära, natuke verd jookseb, aga et näost on valge. Et olid ta igaksjuhuks pikali pannud. Mul tulid kaks eelmist sündmust meelde ja kihutasin lasteaeda ja tõristasin seal nutta nagu poolearuline 😀 Sest noh tõesti oli ainult kriimustus. Näost oli ta veidi ära küll, aga ma ei tea miks. Isa mul arvas, et võibolla ei kannata verd.

    Ja ma tean, et need mälestused jäävad ja ei kao kuhugi…

  3. melinamn ütles:

    Jummel!
    Mul tuli ka ainult lugemisest pisar silma ja kananahk ihule 😦

    Küll sa oled tugev, Mormelar. Mina, ma ei tea, ma oleksin vist hüsteeriasse sattunud samas olukorras.
    Möödunud suvel, kui ma oma pooleteise aastase lapse peast puugi avastasin, tekitas see juba nii suurt paanikat, et mis siis veel oleks, kui midagi hullemat oleks. Brrr.. ei taha ettegi kujutada.

    Pikad paid ja suured kallid teile, olge ikka tublid edasi!

  4. pisike ütles:

    Kallistused! Uh.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s