Lubage mul oma frustratsiooni välja elada

Posted: mai 15, 2015 in Uncategorized

Tüüp pole kaks aastat oma lapsi näinud. Selle kahe aasta jooksul on ta kaks korda nendega üldse suhelnud. Tüüp tuleb Eestisse. Ei anna mulle ega lastele teada, vaid ma näen teda juhuslikult tänaval. Tüüp ikka ei võta lastega ühendust. Laps lõpuks kirjutab isale, et kas me ka sind näeme? Tüüp on üle nädala Eestis olnud. Tüüp kirjutab, et aega jube vähe (!), aga lubab mulle helistada ja kohtumine kokku leppida. Tüüp EI helista. Tüüp helistab lõpuks järgmine päev ja teatab, et tal on väga natuke aega, sest ta sõidab kohe minema, aga tahaks lapsi näha. Tüüp tuleb EMADEPÄEVAL minu ema juurde, et lapsi näha, sest noh, ülejäänud poolteist nädalat lihtsalt ei olnud aega oma lapsi näha.

Ja siis laps teatab mulle, et vanaema ütles, et nii tore, et EMME lõpuks LUBAS isal lastega kohtuda.

Päriselt? PÄRISELT!?!?!?

Advertisements
Kommentaarid
  1. Rents ütles:

    Ma kujutan ette, KUI vihane sa oled. Tubli, kui suutsid end tagasi hoida, mina vist sellises olukorras helistaksin eksämmale ja lõugaksin telefoni. Aga no oma tibukene on ikka tubli ja armas, ega tema ometi midagi valesti ei tee.

    • mormelar ütles:

      Tegelikult ei ole üldse vihane, korraks läksin närvi. Aga ma olen juba leppinud sellega, et nad tunduvad tema käitumise suhtes pimedad olevat + ma ei tea, mis ta neile kokku luuletab. Vb ütleski, et iga päev käis ukse taga koputamas, aga ma ei lubanud sisse 😀

  2. Kessu ütles:

    Tore lugu. Hea, et kirjas, sai välja elada. Jõudu!

  3. pisike ütles:

    Jep. Nii ongi. Vihastad. Hingad sisse. Hingad välja. Vihastad uuesti. Hingad sisse. Hingad välja. Vihastad veel üks kord. Hingad sisse. Hingad välja. Ja siis mõtled, et see pole seda väärt. Järgmise korrani.

  4. melinam ütles:

    Oota, midaaaa!??!!??
    Mis mõttes? “Emme lubas lõpuks issiga kohtuda”?

    Päris karm värk.

    Kusjuures, ega ma ka ei imestaks absoluutselt, kui üks teine “isa” kõigile kuulutaks, et ma ei luba tal lapsega kohtuda, kuigi tegelikult on just tema see, keda lapse käekäik absoluutselt ei huvita.

    Jõudu, Kadri!

    • Misti ütles:

      Võibolla oleks hea strateegia teha nendest vanavanematest edaspidi vahendajad igasugu kokkusaamisküsimustes? Et otse laste isaga ei suhtle sel teemal vaid ainult läbi vanavanemate. Säästaks ehk närve ja aitaks neil reaalsust paremini aduda.

      (Ise lähen nüüd rahunema – sellistest asjadest lugemine ajab alati ka täieliku internetivõõrana närvi püsti :))

      Misti

      • mormelar ütles:

        See ei ole kahjuks ka lahendus. Ja noh, praeguse seisuga pole ei kokkusaamisi ega suhtlust, nii et pole ka probleemi. Mis see kord iga kahe aasta tagant siis ära ei ole 😀

  5. M. ütles:

    Neil on lihtsalt kergem uskuda, et keegi on kuri ja paha, mitte, et oma poeg on jobu. Ja ega selle vastu kuidagi ei saagi. Su lapsed ilmselt järele mõeldes saavad aru, kuidas asjad on. Samas võib neilgi olla perioode, kus neil on kergem uskuda, et nad ei näe oma isa, sest nende vanemad ei saa läbi / neil ei lubata isa näha / maailm on selle vastu jnejne. Väga raske on endale tunnistada, et su oma isa ei hooli piisavalt, et huvi tunda. (Samas paistab siit, et neil on kodus nii hea tegevisa, et selliseks mureks ehk eriti aega ei jää)

    Jõudu! Sulle ja lastele ja su perele üldiselt!

  6. Kat ütles:

    boy oh boy, küll see on tuttav jutuke 😀 minu, mu sõbrannabade…jne…jaoks. Olen tähele pannud, et see ongi meeste seas nüüdisaegne mood. Teha lapsed ja siis juba naine rasedana maha jätta. Siis võtab mõni parem mees nad omale ja “isa” teeb külapeal kõigile kurba nägu, et tahaks jubedalt lastega olla…aga ise isegi ei HELISTA!!! rääkimata küllaminekust.
    Minu rohi selle vastu oli see, et ei suhelnud enam kellegagi teiselt poolt suguvõsa. Kui kellelgil vinguda oli, et miks neid ei külasta, ütlesin, et isa ei suhtle ja seega on parem kui lapsel on 2 vanaema ja 2 vanaisa nagu õige.
    ei teagi, kas naerda või nutta.
    Ime pole. et paljud Eesti naised on endale välismaa mehe võtnud.

  7. 2kats ütles:

    Omast kogemusest võin “lohutada”, et kulub 10a ja lapsed saavad ise aru mis on mis ja kes on kes. Meite rongaisa taob ka rusikaga rindu ning räägib suurest isa-armastusest suure suuga kõigile kes seda kuulda viitsivad. Reaalsus on see, et helistab mõned korrad aastas, isegi ei suuda pihta saada laste sünnipäevadele õigel päeval. Vahel on juhtund, et nõuab ka kohest kokkusaamist, kuna tema on meist mööda sõitmas, aga tal on kiire. Surnud mõte juba ette ära, ma ei hakka kuhugi tormama kui mul on muud plaanid. Lapsed küsivad ka minult “Miks me peame selle mehega suhtlema ?”. Ega ei peagi kui ei taha ja olen nüüd viimased korrad isegi valetanud, et laps ei saa tulla mingil X põhjusel. Ei saa ju tõtt näkku öelda, et laps ei taha, seda rongaisa ei usuks ja mõtleks, et ma valetan tema kiusamiseks.
    Selline 2a vaikust ja mittesuhtlemist oleks äärmiselt mõnus, lapsed oleksid palju rahulikumad selle perevälise ärritajata. Tegelikult oligi rahu ja vaikus kuni küsisin rongaisalt, laste soovil, nõusolekut laste perekonnanime vahetamiseks. Paistab, et vajutasin Red Buttonit ja isa-armastus aktiveerus hetkega.
    Nojahh, eks ma ootan nüüd vaikselt millal saabub jälle vaikus ja rahu, ega see saabumata jää, see on kindel. Teiste (vanaemad ja muud sugulased) kommentaare ei tasu kuulata, endal kergem. Seda Eesti emade/ämmade suhtumist ei õnnestu muuta niipea, sest nende pojad/väimehed on armsad kõigest hoolimata ja valed antakse andeks kohe kui vähegi moosisemat nägu tehakse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s