Kuidas ma ükskord oma emast kirjutada tahtsin

Posted: jaanuar 16, 2017 in Uncategorized

Kui minu käest küsitakse, mis on teismelise emana hakkama saamise juures see kõige olulisem asi, vastan ma alati ühtmoodi: tugivõrgustik. Üksi on väga raske hakkama saada, et mitte öelda võimatu. Sõltudes enamjaolt nii majanduslikult kui emotsionaalselt kellestki teisest ja omades maailmas toimimiseks veel liialt vähe kogemusi on tugivõrgustik see võlusõna.

Minu tugivõrgustiku kõige olulisemaks osaks oli ja on minu ema. Ilma temata ei oleks mul haridust, meeldivat tööd ega abikaasat. Ilma temata ei pruugiks mul olla tervet mõistust, enesekindlust ega sõpru. Ema on igale lapsele üks väga oluline tegelane, aga ma julgen öelda, et paljusid asju hakkame me alles siis mõistma, kui ise lapsevanemateks saame. Miks ema nii käitus, miks ta nii ütles ja mis kõige tähtsam – kui oluline on ema.

Minul on emaga väga vedanud. Ta on suurepärane ema, kes on laste huvid alati esikohale seadnud, puudutagu asi viimast kommi või üldiseid eluvalikuid. See ei pruugi olla teda ennast alati kõige õnnelikumaks teinud, mis mind täiskasvanuna muidugi kurvastab, aga tema laps on alati olnud hea olla. Kui mina emaks sain, jäi ta poole kohaga tööle, aidates koos teise vanaemaga last kasvatada, et mina saaksin koolis käia. Ta on alati olemas, nii nõu kui jõuga ning seadis, ja ma arvan, et seab siiani, minu ja lapselaste huvid esikohale. Ta on alati valmis lapsi hoidma ja kui ta neid nädalakese näinud ei ole, siis juba helistab ja igatseb. Ta on hea südamega, abivalmis ja väärt eeskuju. Heast emast on saanud veel parem vanaema.

Ma ausalt ei kujuta ette, kui raske oleks mu elu, kui mul poleks ema, kellele helistada, kui mul ei tule meelde, mis temperatuurini tuleb hapukurki kuumutada, mida tehakse, kui laps saab peapõrutuse või kellele kurta, kui rumalalt tema lapselapsed käituvad. Meie Mamma on täpselt selline vanaema, kes iga kord lauluvõistlusele kaasa elama tulles toob küpsiseid, sest peale laulmist tahavad ju lapsed süüa. Kes kasvatab hoolimata tervisehädadest meetritega herneid, sest neid armastan ma kõige rohkem, kes rügab aiamaal porgandeid, kurke ja maasikaid kasvatada, et lapselapsed saaksid oma käega süüa noppida.  Kes küpsetab terve kana ja toob enamuse meile, sest klassikalise vanaemana on ta veendunud, et nooremad põlved elavad näljas. Ta on ema, kes käib mu rasedale sõbrannale karulauku korjamas, sest seal on palju vitamiine. Ta on vanaema, kes jätab kõik plaanid, kui on vaja lapselapsi hoida, kes näitab uhkelt kõikidele sõpradele oma lapselaste pilte, esinemisi ja viielisi tunnistusi, vanaema, kes teab oma lapselaste sõprade nimesid, vanaema, kes värisevatest kätest hoolimata koob meile kindaid (hea küll, kätiseid, me jumaldame vanaema kootud kätiseid!).

On suur tõenäosus,  et minust saab tulevikus noor vanaema. Ma väga loodan, et mitte liiga noor, aga tõenäoliselt siiski üsna noor vanaema, kes elab alles täiel rinnal oma elu. Ma kavatsen olla vanaema, kes alati on valmis oma lapselapsi hoidma ja nendega aega veetma. Ja seda mitte ainult selle pärast, et ma hirmsasti tahan, vaid sellepärast, kui palju on minul olnud abi oma emast, sellepärast, et ma oskan hinnata seda, kui suur osa minu elus on saanud teoks ainult tänu minu emale. Ja mina tahan oma lastele sama hea ema olla.

Advertisements
Kommentaarid
  1. Katrin ütles:

    Nii hea oli lugeda, et Sul on nii hea ema. 🙂 Samas ka kurvaks, see meenutab, millest ilma jäin.. Minu ema vaatab minu järele juba 7 aastat pilve pealt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s