Hommik

Posted: aprill 18, 2016 in Uncategorized

Enne kuhugi teise linna koolitusele minekut olen ma enamasti üks närvipundar. Olen inimene, kes kõik asjad alati viimasele hetkele jätab ja nii on üsna tavaliseks saanud, et kui esmaspäeval on Tallinnas või Tartus üritus, ei maksa pühapäeval minust midagi loota.

Pakin asju, teen viimase hetke koolitöid ja kui veel juhtub olema minu enda korraldatud üritus, siis paanitsen ja üritan asju kokku jooksma sundida, jättes endast maha kohutava segaduse.

Eile läks kuidagi väga rahulikult. Kuigi olin oma esitluse viimistlemise jälle viimasele hetkele jätnud, sain enda jaoks täiesti meelepärasel ajal valmis. Pakkisin asjad, käisin pesus, printisin bussipileti.

Ja hommikud, uh, need hommikud on tavaliselt debiilselt kiired. Naudin hommikuid, kui pean minema nii vara, et keegi teine veel ei ärka, kuigi ka siis on tulemus tavaliselt üks – jooksen kodust kolm minutit peale seda kõige-viimast-lahkumisaega ja jõuan hingeldades bussile.

Täna läks ka see erakordselt rahulikult. Teadsin, et mul on raske kott ja väljusin kodust viis minutit enne õiget aega (te ei kujuta ette, kui haruldane see minu puhul on).

Jalutan toredasti bussipeatuse poole, jõuan veel mõelda, kui enneolematult kergelt täna kõik kulgeb, kui järsku jõuab mulle kohale, et ma lähen täiesti vale bussi peale. Ma lähen selle bussi peale, mis jõuab Bussijaama alles siis, kui Tartu buss on läinud. Ja rohkem busse minu peatusest muidugi ei käi.

Vot siis on Panic Monster aktiveerunud. Helistan taksosse, seejärel töökaaslasele, et see kuidagi Tartu bussi kinni hoiaks (eksole). Bussi väljumiseni on 15 minutit. Taksofirma helistab mulle tagasi ja täpsustab asukohta – appi, nad polegi veel autot välja saatnud! Aega on 10 minutit. Ma ei tea, kas naerda või nutta. Takso jõuab, kui aega on umbes 7 minutit.

„Bussijaama, palun.“

„Kiire, jah?“

„Jah, buss väljub kolmveerandist.“

„No siis on aega ju küll. Tartusse?“

„Jah.“

„Studeerima, jah? No ära muretse, jääd natuke loengusse hiljaks.“

„Oleks siis vaid. Ise loengut pidama. Olen päeva esimene esineja ja kogu ürituse korraldaja.“

„Oi, siis on tõesti kiire.“

Takso jõuab Bussijaama kaks minutit enne väljumisaega ja tõmbab end pidulikult otse bussi nina ette. Bussijuht naerab vildakalt meile taksosse ja mina astun reisijate huvitunud ilmete saatel bussi.

Eesriie langeb.

Üks seitsmene

Posted: veebruar 10, 2016 in Uncategorized

Üks seitsmene meil kodus. Täitsa muhe siuke.

Näiteks tuleb üks õhtu palvega “Ma tahan Putini naist näha! Pilti muidugi, ega ma Venemaale küll sõitma ei hakka.”

Efektiivse ühistranspordiga iseliiklejana suudab pidevalt kunstikooli kaaslaste vanematele teha armsat nägu, mille peale ta autoga koju tuuakse. Seda ka peale korduvat selgitamist, et nii ei ole viisakas. “Aga nad ise tõid mu koju!”

Kõikidest tarvetest kõige rohkem kulub kleeplinti. Sellega meisterdatakse kostüüme, ehitatakse paberist losse ja korraldatakse näitusi. Rull päevas – pole probleemi!

Sünnipäevatordile valib lillede, liblikate ja printsesside seast pildiks – tatatatataaa – krabi. Jah, krabi.

Kui küsitakse, kas poest midagi head tahad, siis mõnikord vastab, et jäätist. Enamasti tahab tomatit, kaalikat või näiteks sprotti.

 

 

Hüvasti, Karla!

Posted: veebruar 5, 2016 in Uncategorized

Karlat ei ole enam.

IMG_8814

Isegi selle kirjutamine tundub ebareaalne. Aga see on reaalsus ja sellega tuleb leppida. Ma arvasin alati, et Karla lahkumine ei tule rahulikult, ei tule iseenesest. See lihtsalt pole tema stiil. Aga et see kõik juhtub nii järsku, sellega on ikkagi raske toime tulla.

Eelmine nädal sai Karla nohu. Aga miski ei aitanud. Ja silmahäda lõi välja. Rohud ei mõjunud. Näo peale tekkis muhk. Ja minu sisse tekkis hirm. Kui läksime arsti juurde, selguski hirmus tõde – Karlal oli pahaloomuline kasvaja, mis haaras poole ta näost, pehme koe ja luu. Teha ei olnud midagi. Ta ei saanud enam hingata ja oli valudes. Ma olin alati mõelnud, et kui midagi sellist juhtub, siis ma ei lase Karlal piinelda. Tal on olnud liiga raske elu. Kui ta läheb, siis las läheb õnnelikult, meeles need imetoredad aastad, mis ta lubas meil olla oma pere, mitte viimased piinlevad päevad.

DSC_0085

Me tõime ta veel üheks õhtuks koju. Et saaksime hüvasti jätta. Tal olid valuvaigistid peal ja ta oli veidi segaduses, aga siiski oli see tagantjärgi õige otsus. Veetsime selle aja tema seltsis, ta sai niiii palju kiisueinet kui soovis. Enam ei olnud mingit dieeti, ei mingeid rohte. Karlal oli imetore viimane päev. Loendamatu hulk paisid ja viis kiisueinet. Ta magas öösel meie kaisus ja hommikul nurrus järjest pereliikmete käe all. Ta oli õnnelik.

10409474_10204854292491108_1355626909865268046_n

Arsti juurde läksin temaga üksi. Saime seal veel pool tundi hüvasti jätta. Ma rääkisin talle, kui imeline kass ta on ja kuidas me teda igavesti armastame. Kui tänulikud me talle oleme, et me teda tundma saime ja et ta meid oma pereks valis. Ma rääkisin talle, et tal ei ole enam kunagi valus ja et ta elab meie südametes igavesti edasi. Ta sai süsti ja uinus. Igaveseks.

Ma ei teadnud, et miski võib nii valus olla. Ma arvasin, et olen oma elu igasugu perioode üle elanud ja suudan sellega toime tulla, aga oi, kuidas ma eksisin. Ma ei mäleta, et miski oleks mu elus nii valus olnud. Ma suutsin kaks päeva järjest vaid nutta. Ja nüüd ma olen seest täiesti tühi.

DSC_0044

See on lausa hirmus, kui mõttetu kõik tundub. Asjad, mis enne tundusid nii olulised, et võisin mitu päeva halvas tujus olla, on täiesti tühised. Tegevused, mis mind enne rõõmustasid, on täiesti mõttetud. Ma tean, et see on normaalne. Karla oli meie pereliige, ta oli väga eriline kass. Ta ei olnud isepäine ega egoistlik, nagu kassisoole süüks pannakse, ta oli armastav ja hoolitsev, sõnakuulelik ja lähedust hindav kass. Nädalavahetusel olin haigena voodis ja ta oli terve selle aja minu juures, isegi olles ise nii suurtes valudes, tahtis ta mind aidata.

DSC_0074

Ma tean, et see on normaalne, et ma leinan, et me kõik leiname. Ma tean, et ühel hetkel läheb kergemaks ja ma ei ehmu enam iga musta koti peale nurgas, et ma ei oota enam, et ta kohe mulle kaissu hüppaks. Ma tean, et ühel hetkel ma suudan minna vannituppa, kus asus tema kast, ilma, et ma nutma puhkeks.

Aga praegu on lihtsalt nii nii valus. Praegu veel ma ei ole võimeline üksi kodus olema. Praegu veel ma ei tahagi tunda midagi peale tühjuse. Praegu ma igatsen meie maailma parimat kassi.

DSC_0012

Naine ja Elu

Posted: detsember 8, 2015 in Uncategorized

Kui Naine peab terveks nädalaks kodust lahkuma, valmistub Naine põhjalikult ette. Ees seisab mitu linna ja hunnik öid võõrastel asemetel. Tuleb olla andekas ja optimaalne. Naine teeb nimekirja, mõtleb läbi kõik kategooriad, paigutab asjad süsteemi järgi kohvrisse, et pakkida võimalikult efektiivselt. Naine mõtleb läbi iga detaili – kas need saapad sobivad iga ilmaga ja pikkadeks jalutuskäikudeks? Kas see käekott mahutab kõik vajaliku nii koosolekuks kui koolis käimiseks? Kas riideid on piisavalt, et neid oskuslikult kombineerides seitse päeva hakkama saada?

Aga mis juhtub kohe esimesel päeval? Naine kohtub Eluga. Hommikul rebeneb Naise mantel õmblusest. Järgneb Naise pooleks murdunud saapatald ja liimi ning nahatükikesi täis kampsun. Et sellest veel vähe on, kukub küljest käekotisang ning saaparihm.

Elu ütleb, et tee, mis tahad, Naine, mina juhtun ikka. Tee oma nimekirju edasi, Naine.

Naine laguneb nagu zombi.

Lugesin eile Heli Künnapase raamatut “Tristan”, mis räägib rasedaks jäänud gümnaasiumiõpilase loo. Kui ma selle raamatu kätte võtsin, siis enam lõpetada ei suutnud – mitte, et see oleks niivõrd kvaliteetne olnud, lihtsalt üks tore noortekas, aga sattusin tänu sellele raamatule kuidagi ajas 11 aastat tagasi. Seal oli nii palju tundeid ja situatsoone, mis on vist sellises olukorras klišee, aga meenutasid mulle mind ennast. See lahknevus seni nii kodusena tundunud maailmast. Püüe sinna kuuluda ja jõudmine arusaamani, et see ei õnnestu enam kunagi. Kuni selle naljaka detailini välja, et nagu selle raamatu peategelane, läksin ka mina peale matemaatika kontrolltööd sünnitama.

Ma olen nüüd juba nii “suur”, et ma ei mõtle enam eriti sellele, mis tunne oli kümnendas klassis sünnitada. Kui keegi küsib, siis mul on paar stampväljendit, mida ma ketran: “ma ei ole noorelt emaks saamise poolt”, “kõige tähtsam on tugivõrgustik”, “ma ei kartnud, seda ma ei teadnud, mida oodata” jne. Aga ma tegelikult enam ei mäleta, mida ma tundsin või kuidas see kõik oli. See oli nii ammu! Mind hämmastab siiamaani, kuidas paari aastaga ka väga suured tunded täiesti ununevad. Kas see on kõigil nii või see on minu eripära? Mäletan, kuidas napp paar aastat hiljem vaatasin inimest, kes oli kunagi kõige olulisem mu elus ja mõtlesin, et ma ei tunne mitte midagi. Ei hoolimist, ei viha, ei kurbust – lihtsalt mitte midagi. Ja ma ei mäleta, mis tunne oli tema vastu midagi tunda. Nii imelik! Ma ei tea, kas see on mingi hakkama saamise ja edasi liikumise viis? Aga ma iga kord jälle imestan, kui mingist oluliselt sündmusest või etapist möödub paar aastat ja ma ei tunne enam midagi. Mõtlen tagasi perioodile, mis tundub kõige raskem mu elus ja ma ei mäleta midagi. Ma ei mäleta neid tundeid.

Ainult siis mäletan kui miski, nagu see eilne raamat, selle elavalt meelde tuletab. Kui tekib mingi samalaadne situatsioon, siis voolab mu meeltesse mälestus mingist hirmust või oskamatusest või teadmatusest. Aga seda juhtub aina harvemini.

Ma elasin aastaid olukorras, kus inimesed, kes kuulsid, et mul on lapsed, olid tohutult üllatunud ja küsisid esimese asjana: “Aga kui vana Sa siis oled?”. Nüüd tekib neid olukordi väga vähe, sest ma olen piisavalt vana. See on nii veider, et kuigi ei muutu ju kunagi minu vanus esmasündinu ajal, on see iga aastaga aina enam ja enam aksepteeritav. Ma olen piisavalt vana, et mul võiksid olla lapsed ja pole oluline, kui vanad nad sealjuures on.

Nüüd imestutakse pigem selle peale, et ma näen SELLINE välja, aga mul on lapsed. Sedagi aina harvem ja harvem. Olen vist ennast mingist otsast tõestanud.

Täna linastub Pärnus Reet Ausi film “Moest väljas”. Kutsusin paari kohalikku sõbrannat endaga kaasa, aga keegi ei tundnud temaatika vastu huvi. Kui seda kodus kurtsin (elik üritasin Elukat kaasa manipuleerida), teatas Mirith mulle rõõmsalt, et tema tuleb hea meelega. Muidugi. Mul on ju suur tütar, kellel soov moedisaineriks saada, kellega ma olen varemgi käinud moega seotud esitlustel ja võistlustel publikuks. Miks ma ometi temale ei mõelnud? Nii raske on oma titasid näha kui suuri inimesi, koolilapsi, kellel on oma maailm, mis ei ole enam minuga omaga nii läbi põimunud, kui ma harjunud olen. See on korraga nii tore ja hirmus.

Ja täna läheme me Mirithiga koos filmi vaatama.

Laagrilapsed tulid siiski tagasi

Posted: oktoober 1, 2015 in Uncategorized

Siit-sealt kostus juba paar nalja, et kas lapsed jäidki laagrisse. Ei, seda nad tõepoolest ei jäänud, aga ma ei oskanud viimasest päevast enam väga midagi kirjutada, sest mina ise neil järgi ei käinud, vanavanemad käisid, kuna kahjuks pidin ise Tallinnas olema see päev. Aga neil läks väga hästi, nad jäid rahule ja tahavad järgmine aasta uuesti minna.

Tegelikult mul ei ole midagi öelda… Kõik tundub jätkuvalt hästi olevat.

Aga Melianil tuli täna laagris hammas ära!

11866470_1089250794458438_1920680050364952797_n